Esmaspäev, 16. märts
Nagu ikka traditsooniks, alustasime rõõmsat bussisõitu kell 4 hommikul! Suund: Rovaniemi, Lapimaa. Poisid olid juba eelmisel õhtul Pärnusse jõudnud ning kui tüdrukud olid kuidagi keset ööd bussi jõudnud, tormasid ka poisid oma ööbimis kohast patjade-tekkidega kohale. Alustuseks sõitsime Tallinna.
Kell 8 väljus meil laev Soome. Mõned üritasid oma unetunde tasa teha kuskil laevakoridoris magades, osad tegid juba esimesi sisseoste, mängiti kaarte. Kui juba laevasõit tundus nagu igavik, siis mida peaks arvama 13 tundi kestvast BUSSIsõidust, mis meid ees ootas? Õnneks on meil nii tore seltskond, et ei olnudki kõige hullem sõit. Vahepeal tegime mitu peatust, külastasime erinevaid soome tanklaid ja sealseid poode ning käisime ka kuulsate kellade juures. Magama eriti ei jõudnudki enne, kui olime juba oma armsas Norvajärvi leerikeskuses, mis sai meie koduks selleks nädalaks ajaks.
Nii see kõik algaski.
Teisipäev, 17. märts
Kuigi sellel ööl oli olnud parim uni maailmas, tuli siiski uuele päevale reipalt vastu astuda. Leerikeskuse armsad kokatädid toitsid meid iga päev nagu oma lapsi. Kõhud olid täis maitsvat hommikusööki, nii et suusapükste ja kombekate selgaajamine oli üsna raskendatud. Suusapükste alla tuli veel toppida karupüksid ja jope alla kampsun, sest olime suundumas Snowman Worldi, kus ootas meid ees talve lõbustuspark.
Kõigepealt oli meil väike ekskursioon igluhotellis. Kuigi nende loss hakkas juba soojade ilmade tõttu vaikselt sulama, oli see väga lahe. Ees „fuajees“ oli väike baar jääst toolide-laudadega (kõik oli jääst või lumest tehtud). Koridorides seintel olid vahvad lumememmede kujutised ja müstiline valgus. Siis jõudsime hotellitubadesse, mis lükkasid kõigil suud ammuli. Seal oli kõik jääst ja samuti väga mõnus valgus ja veel mõnusamad jäävoodid, kuhu paljud ennast juba pikali viskasid. Need olid tõesti sellised toad, kus reaalselt oleks võinud ööbida.
Siis oli aeg natuke lõbutseda! Väljas oli üks suur mägi julgematele ja veidi väiksem mitte nii julgetele. Mäest sai alla lasta kummitaolise ümmarguse kelguga, tuubikuga. See oli päris hull sõit ning nii mõnelgi jalad värisesid enne suurt laskumist. Kahjuks pidime natuke selles kohas pettuma, sest liiga soojade ilmade tõttu ei saanud paljusid asju teha, mida tavaliselt saaks ning nt lumelauad, mida oleks saanud proovida, olid katki! Seega jäi meie aeg seal üürikeseks ning otsustasime samal päeval ära käia ka Pajakülas jõuluvana juures (tegelikult oleksime pidanud seda tegema alles järgmisel päeval).
Pajakülas saime jalutada ringi, külastada erinevaid poode, vaadata porosid ja husky’sid (väga armsad), uisutada ning loomulikult külastada jõuluvana. Ei saa ka mainimata jätta, et paljud meist astusid tol päeval üle polaarjoone! Väga põnev. Kahjuks jõuluvana töökojas pilte ei tohtinud teha ning tüdrukud-poisid käisid ta juures eraldi. Siiski oli see käik kõigi jaoks üsna ühesugune – nimelt tehti alguses jõuluvanaga pilti ning siis palus jõuluvana meil endale laulda. Kõik imestasid, kuidas ta teadis, et oleme Eestist ja koorilauljad, aga tegelikult on see loogiline, sest ta on ju jõuluvana.
Lõunal oli meil natuke vaba aega. Kes veetis selle leerikeskuses magades, kes jalutas metsas. Õhtul oli meil väike proov ning veel hiljem juba ühismängude õhtu, mis oli sama tore nagu alati, kui kaks sõpruskoori kokku satuvad.
Kolmapäev, 18. märts
Äratus! Kiired hommikutoimetused ning suund Rovaniemi. Pajakülas käisime juba eelmine päev ära, nii et selle asemel oli meil hoopis vaba aeg Rovaniemi kesklinnas, kus saime jällegi teha sisseoste. Lõunal oli meil nn. prooviesinemine, kus laulsime paar laulu kohalikule publikule. Halb oli see, et lava oli nii kitsas, et sinna mahtus umbes pool Elise koori (meil olid ka veel mõned ühislaulud poistega), aga hea oli see, et me ei pidanud selga vinnama oma esinemisrüüsid. Pärast tegime proovi Rovaniemi kirikus, kus õhtul oli meid ees ootamas kontsert. Väga ilus kirik hea akustikaga.
Vahepeal vurasime tagasi armsasse leerikeskusesse, sõime ning puhkasime. Pool 7 õhtul olime taas Rovaniemi kirikus ja siis juba kontsertit andmas. See läks väga hästi, laulud tulid imeliselt välja ning publikule – nii palju, kui seda oli, – avaldasime samuti muljet. Kontsert oli vabaannetusega ning selgus, et soomlane on väga helde rahvas.
Õhtul mängisime veel natuke ning siis pandi saun sooja. Meie põhimaja lähedal asus üks suur saunamaja. Sauna nauditi hiliste tundideni, sest see oli tõepoolest nii hea!
Neljapäev, 19. märts
Päeva alguses ei osanud me oodatagi neid kõiki äpardusi, mis sellel päeval ette tulid. Alguses sõitsime mitu tundi Luosto porofarmi, kus ootas meid ees tore porosõit. Alguses kohe räägiti, et porodega peab olema hästi rahulik – ei tohi teha üleliigseid ja järske liigutusi ning mitte kõvasti rääkida ega kisada. Esimestena istusid saani väiksed äksi täis poisid, kellel muidugi läheb jutt ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Porod panid ajama nagu oleks viimne päev kannul ning ringilt tagasi jõudis üks saan vähem. Selgus, et poole tee peal oli üks poro vastu puud sõitnud ning väiksed poisid saanist välja lennanud, kuid poisid jäid terveks ja saabusid siiski suud naerul tagasi meie juurde. Selle peale ei tahtnud mõni väga hea meelega enam sinna saani istuda, aga ilmselt väsisid porod sellest esimesest sõidust nii ära, et teised said nautida hoopis ülimalt rahulikku ja stabiilset saanisõitu.
Porofarmis õppisime ära ka lasso viskamise. Keeruline tehnika, kuid enamik said ülesandega hästi hakkama! Eesmärgiks oli lassoga kinni püüda porosarved.
Lõunasöögiaeg hakkas kätte jõudma – esmalt andsime imearmsatele porodele sammalt süüa ning siis läksime sooja kodasse ning saime ise süüa. Meile pakuti porolihasuppi, mis viis lihtsalt keele alla! Sõime, jõime ning siis oli meile ette valmistatud väike ettekanne sellest porofarmist ning üleüldse „porondusest“ üle terve Soome.
Otse farmist suundusime Sodankyllä. Natuke oli aega ringi jalutada ning loomulikult jälle sisseoste teha ning siis juba algas kirikus proov. Proovile järgnes kontsert. Tundus, et kõikide lauludega juhtus midagi. Liiga madal, rütmist väljas või lihtsalt tuli kehvasti. Kirss tordil oli ühislaul, kus soleerisid Anett ja Carlos. Anetil olid täiesti ootamatult sõnad meelest läinud ning kui ta siis laulis valed sõnad, ei saanud osad enam naeru pidama. Õnneks olid kõik tüdrukud tagareas ning publikule ei olnud näha kuidas nad laulmise ajal kükitasid ja kõht kõveras naersid! Järsku tundus kõik nii naljakas ning ei suudetud enam maha rahuneda. Publik sellest juhtumist aru ei saanud ja nemad nautisid kontserti täiel rinnal.
Bussisõidul tagasi leerikeskusesse nägime VIRMALISI! Need olid imeilusad ning meil vedas, et õnnestus neid siiski selle reisi jooksul näha.
Õhtul leerikeskuses kuulasime rebaste oodi ning lasime neil tantsida Saaremaa valssi. Kuna oli viimane õhtu meile juba kalliks saanud kohas, siis tuli muidugi lõpetuseks ka saunas ära käia.
Uinusime nukra mõttega, et homme hakkame juba tagasi sõitma…
Reede, 20. märts
Tihe pakkimine ja tubade koristamine juba hommikul vara. Veel viimased jalutuskäigud leerikeskuse ümbruses ning jõe ääres ja siis juba hüvastijätt kokatädidega, kes meie kõhtusid mitu päeva hästi kosutasid!
Ei tule ilmselt üllatusena, et esmalt sõitsime Rovaniemi, kus jälle saime osta endale midagi ilusat või kingitusi perele. Seal oli meil hulk aega shopata ja ringi jalutada, isegi liiga palju aega. Niisiis olid paljud sunnitud lihtsalt ootama kaubanduskeskuse pingil järgmist söögikorda, milleks oli rikkalik lõuna New Bombays. Meie päralt oli terve restoran ning piiramatus koguses hiina/india toitu. Seadsime end mõnusalt sisse, sõime, jõime, rääkisime juttu. Kuulsime kuskilt, et linnas on täna porode kiirendusvõistlus ning läksime seda vaatama. See käis umbes nii, et mõlema võistleva poro taga oli suuskadel mees, kes siis järele libises, kui poro jooksis. Rahvast oli väga palju ning porod tuhisesid nii kiiresti mööda, et ei saanud arugi.
Edasi jalutasime Arktikumi muuseumisse, kus meil oli tunnike aega vaadata ekspositsioone Rovaniemi elu ja rahva kohta juba ammustest aegadest. Paljudele jäi kindlasti meelde virmaliste-show, kus sai pehme aseme peal lebada ja vaadata lakke, mis tundus nagu virmalisi täis taevas.
See õhtu oli väga külm ning meid ootas ees peaaegu tunnine (jalgsi) retk SantaSpordi keskusesse, kus mängisime bowlingut. Näpud olid külmast kanged ning alguses ei võtnud bowlingumäng sugugi vedu, kuid sai palju nalja ning oli tore natuke võistelda ja mängides koos aega veeta!
Selle toreda õhtuga jätsime hüvasti Rovaniemi linnaga ning alustasime reisi taas oma päris kodudesse. Selleks ööks oli meie voodiks buss. Peaaegu võimatu seletada, kui ebamugav ja raske öö sellest kujunes, aga hea seegi!
Laupäev, 21. märts
Bussitäis segaduses lapsi ärkas kell 6 hommikul Helsingi kesklinnas. Päike oli vaevu tõusnud, kui meie juba veel suletud McDonaldsi ukse taga ootasime. Uimaste nägudega, sassis juuste ja tühjade kõhtudega lauljad. Lõpuks lasti meid sinna sisse ning olime esimesed kliendid. Seal oli meil aega süüa ning võib-olla mõnel veel oma und jätkata.
Laevas saime jälle süüa ning seekord Rootsi lauas. Valik oli suur ja lai ning sai söödud kõhud punni. See oli suurepärane lõunasöök ning reis koju tagasi muutus selle võrra lihtsamaks.
Tallinnast sõitsime kõigepealt Virtsu, kus saatsime kallistuste ja pisaratega poisid ära ning siis jätkus teekond koju Pärnusse.
Iga reisi lõpus öeldakse, et see oli nüüd küll parim reis, mis olnud on ning muidugi oli ka see reis parim! Kindlasti lisas reisile vürtsi see, et meil oli kaasas trobikond väikseid poisse ja ka juba suuremaid noormehi, kes meid lõbustasid. Meie sõprus Saaremaa poistega ei katke kunagi ning juba meie juubelikontserdil kohtume osadega neist taas! Muidugi jääme ka ootama järgmist imelist reisi…
Tütarlastekoor Elise 